Auteur Maximiliano Duran

Nouveau

PAKPAKU CHAIÑAWAN RIMANAKUN

(Cesar Guardia Mayorga Gramatica Kechwa p.383 1973 Lima Peru. Arreglos : M. Duran)

PAKPAKU CHAIÑAWAN : LA LECHUZA Y EL JILGUERO

Apoyar en el boton para escuchar

Tutallamanta, manaraj ancha achikiachkaptin, juk sumaj chaiñacha, kusikusitakikuchkasja

sachap kallmanpi, jinamanta pakpaku chayaramun llakiyllaki.

Juk kallmapi rataikuspa kaimanta wakman jawaikachan, mana imanispa.

Chaiñacha, kusiñawinwan jawaspa, nin:

- Pakpakucha, imanasjataj llakichkanki? nispa.

- Pakpakuñataj muti ñawinwan jawarayan upallalla.

Chaiñachañataj juktawan tapuikun:

- Manachu imatapas niita munanki? chijniwankichu?

- Manam, chaiñacha, chejniikichu. Ñojanchik purapija manam chejnii kanchu.

Llakisjam kachkani llajtaimanta ripunay kaptin.

- Imanasjataj ripunkiri? nispa musujmanta tapun, kaimanta wakman jawaikachaspa.

- Manam runakuna kuyawanchu, chaimi ripuita munani.

- Imanasjataj mana kuyasunkichu?

- Chaitam kunan willasjaiki, masiiman jina. Uyariwaiyari; Ñojaja tutallapim kausani;

tutallapim takini llakisjapas, kusisjapas. Manam pitapas llakichiita, manchachiita

munanichu. Takiillam takikuni, takiita munaspa. Runakunañataj, imanasjachá, "kay pakpakupa

takinja atim", ninku.

Wañuisi jamun ñoja takiptii, manatajmi ñoja yachanichu imam chai wañuikasjanta Kausaillatam

ñojaja yachani. Chaimi llapan runakuna, chai iskai Chakipi purij, chai puñuisiki runakuna,

chejniwan. Ñoja takikuni tutakunapi, paikunañataj ninku: "Taitallai! , piraj wañunja, pakpakum

sachapi wajachkan" nispa. Chaimi chejniwanku; chaimi warmakunapas rikuwaspa rumiwan chojawan;

sacha kallmapi punchau puñukuptii. Chaimi ripusaj, chaiñacha.

- Manam chaija allinchu, nispa, chaiñacha kutichin. Imanasjataj aswan mana jukman takiikita

tikrankichu? Jinallata takiptiikija, maita riptiikipas, maipi kaptiikipas, jinallatajmi runaja

chejnisunki.

Pakpaku umanta kunkan purupi chintiikuspa, karunejta jawaspa, jamautapas kanman jina, kainata

nin.

- Ay chaiñachai!, jampaja manam imapas sasachu. Imainataj puka waita, pukayaininta tikranja?,

imainataj jam uchuklla kaspa jatunyaruwaj? Imainataj takiita, sumaq takiita mana takinaita

munankichu, runa mana chejniwananraiku? manam chaitaja ruraita atipaimanchu. Manam chaitaja

rurasajchu. Sapa sacha, sapa urpi, sapa rumi, sapa orju rurananta, kasjanta, rurasjanwan, kaininwan

ruraspa kausaspa kan.

Chaiñacha, kaita uyarispa, raprachanta tapsiipayaspa, ripukun pawastin, pai kikinman kaita nikuspa:

Manam jamutaita atipanichu chai pakpaku nisjanta.

Chaipachaja ña intipas kanchachkarjaña, runakunapas ña jallpa jaspiita jallachkarjaña.


De madrugada, cuando aun no habia amanecido completamente, un lindo jilguerito estaba cantando

alegremente sobre la rama de un árbol. De pronto llegó una lechuza muy triste. Se posó sobre la

rama de un árbol silenciosamente mirando de un lado a otro. El jilguerito mirándolo con sus ojos

alegres, le dijo:

- Lechucita, ¿Porqué estás tan triste? La lechuza le quedó mirando con sus ojos saltones, sin decir nada.

- El jilguerito volvió a preguntar:

- ¿No quieres decir nadar? ¿es que me odias?

- Nada de eso, jilguerito. Tu sabes que entre nosotros, que somos de la misma condición,

no existe el odio. Estoy triste porque tengo que irme de mi pueblo.

- ¿ y porqué te vas ? volvió a preguntar el jilguerito haciendo bailar sus ojitos pequeños.

- Eso te voy a contar como a un compañero. Oyeme, pues : Yo vivo en la noche; en la noche canto

cuando estoy triste o alegre. Yo no prtendo entristecer, ni asustar a nadie. Canto por cantar

cuando así lo deseo. Y la gente, yo no sé por qué, dice: "El canto de la lechuza es malagüero".

Di cen que viene la muerte cuando yo canto. Yo no sé nada de la muerte. Yo solamente sé vivir.

Es por esto, que toda esa gente que anda en dos pies, gente a la que tanto le gusta dormir, me odia.

Yo canto en las noches, y ellos dicen asustados: "!Dios mío! , quién morirá, esta cantando la lechuza

en el arbol?". Por eso me odian, por eso hasta los muchachos me arrojan pièdras cuando me ven dormir

dùrante el dia sobre los arboles.

- Por todo esto tengo que irme.

- Eso no esta bien reprochó el jilguerito. Por qué no cambias mejor tu canto? Si sigues cantando lo

mismo, donde quiera que vayas, donde quiera que te encuentres, te odiaran lo mismo los hombres.

- La lechuza retrajo la cabeza entre las plumas del cuello, y mirando en lejania respondiô gravemente,

como si fuese un Îiósofo: !Ay jilguerito!, para ti nada es difícil. ¿Cómo puede la flor roja cambiar

su color? ¿Cómo puedes tU, que eres pequeñito,ser grande? ¿Cómo puedo yo cambiar mi canto, mi hermoso

canto, para que la gente no me odie? Esa no lo haré, no lo puedo hacer. Cada árbol, cada paloma,

cada piedra, cada cerro, solamente es lo que debe ser, cuando hace lo que tiene que hacer.

Oyendo el jilguerito esta argumentación, aleteando ágilmente se alejó volando, diciéndose asi mismo: "No, puedo

entender nada de lo que, ha dicho la lechuza".

Ya entonces brillaba el sol, y los hombres empezaban a escarbar la tierra.